Mõisa ajalugu

Ajalugu 


Esmakordselt on Kudina mõisat kirjalikes allikates mainitud 1447. aastal Liivimaa Maapäeva matriklis.

17. sajandil kuulus mõis perekond von Taubedele - 31. detsembril 1600 andis hertsog Karl (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) mõisa Jost Taubele Tartu Ropka mõisaeest. 1627. aastal kinnitas Tartu Ülikooli rajaja, kuningas Gustav II Adolf ametlikult Kudina mõisa osas Jost von Taube omandiõigust.

Kudina mõisat omanud perekondade Stackelbergi ja Rosenkampffi vapid
Kudina mõisa omanud perekondade von Bocki ja Manteuffeli vapid

1701 ostis mõisa Karl Wilhelm von Stackelberg. 1751. aastal müüs Stackelberg mõisa Reinhold Johann von Rosenkampffile. 11. augustil 1787. aastal ostis mõisa 110 000 rubla eest (koos Jõemõisaga) riiginõunik Magnus Johan von Bock. 1823. aastal pärandas Magnus von Bock mõisa oma tütrepojale krahv Victor von Mannteuffelile. 1830. aasta 28. mail ostis mõisa 71 120 rubla eest krahv Ernst Mannteuffel, kelle perekonnale kuulus see kuni 1919. aasta riigistamiseni.

1921. aastast kolis mõisa peahoonesse kool, mis eri nimede all tegutses kuni 1976. aastani. Pärast kooli sulgemist tuli mõisahoonesse lasteaed, mis tegutses seal 1995. aastani. Alates 2000. aastast on mõis eravalduses ning osaliselt restaureeritud. Kõrvalhooneid ei ole mõisas märkimisväärselt säilinud.

Mõisa puhta vuugiga punastest tellistest peahoone valmis 1896. aastal. Tellised toodi Ilmatsalu tehasest. Mõisaansamblisse kuulusid veel kivituba, puutuba, karjatuba, karjalaudad, kuivati, tuuleveski, Kudina vana mõisahoone, mõisa tallid, suur õunaaed (Eesti üks esimesi suuri puuviljade tootmiseks rajatud aedu), aedniku maja ja kaev, viljakuivati, magasiait ning kolm suuremat rehehoonet.


Park


Kudina mõisa park on rajatud ilmselt 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul. Sellest ajast on säilinud ka mitmeid fragmente. Park kujundati vabakujunduslikuks aastail 1875-1880. Keskmise suurusega (3,5 ha) park on vabakujuline, korrapäraste elementidega.

Härrastemaja ees on lage muruväljak, mida ääristab korrapärane kaarekujuline tee. Pargi lääneosas on põline allee, ka mõisasse suunduva tee ääres on vana põlispuude allee. 

Skulptor E.Taniloo ja tema loodud skulptuuride grupp mõisa pargis

Pargi tagumises osas on Endel Taniloo 1959. aastal loodud suur skulptuuride grupp "Leinav rahvas". Monument on pühendatud Teise maailmasõja ohvritele (NSV Liidu poolel sõdinuile). Põhielemendiks on 3,7 meetri kõrgune ausammas. Selle keskel on 2 meetri kõrgune graniitreljeef, mis kujutab leinavat perekonda. Pargi külgedel kummalgi pool asetsevad põlvitavad graniidist sõdurifiguurid - naine ja mees, mis koos ausambaga moodustavad skulptuuriansambli


Lood


Hõbeväravatega järv

Rahvasuu rääkivat, et hõbeväravatega järv Kudina mõisa Tuuleveski mäe all olla järv, millel hõbe- (teisend: raudväravad) väravad ees olla. Kui need lahti teha, siis uputaks järv terve Kudina mõisa ära. Korra tahtnud üks juut neid ära osta (teisend: ära varastada), aga Kudina mõisa omanik ei ole lubanud.


Õnnetu armastus

Üks Kudina mõisaga seotud lugudest puudutab Saare mõisa. Saare mõisa aadlipreili Olga olevat Kudina mõisa aednikku armunud. Noored olevat tahtnud abielluda ja koos ühist elu alustada, kuid Olga perekond, eriti ema, oli sellele tugevalt vastu. Suures meeleheites jalutas Olgal ühel suvehommikul Saare järve äärde, sõitis paadiga järve keskele ning lõpetas oma elu. Olga isal krahv Mannteuffelil õnnestus tütre surnukeha järvest välja tuua. Krahv rajas järve kadale metsa sisse perekonna kalmistu, kuhu on peale Olga maetud ka krahv ise, tema abikaasa ja õde.




Perekond Stackelberg ja Rosenkampff vapid

Perekond von Bock ja Mannteuffel vapid

Endel Taniloo ja tema skulptuur mõisa pargis

E. Taniloo oma skulptuuri signeerimas