Kudina küla 

Kudina küla asub Jõgevamaal Palamuse vallas. 2007. aasta seisuga oli Kudinas 165 elanikku. 


Muinasaeg

Kudina küla territooriumil on inimesed elanud juba aastatuhendeid. Muistse Vaigamaa pinnas oli põlluharimiseks ja karjakasvatuseks soodne ning Kudina järvest kuuekümnendatel leitud muinasleiud osutavad sellele, et Kudina ümbrus asustati tõenäoliselt vanemal rauaajal . Võib arvata, et ka siin olid ridakülad nagu mujalgi Vooremaal. Arvatavasti oli siinsete esimeste asukate hulgas palju vadjalasi. Sellest annavad tunnistust ka mitmete siinsete ümberkaudsete külade nimetused nagu Vaidavere ja Vadi. 


Vaigamaa


Esimene ristisõdijate rüüsteretk tabas Vaigamaad 1211. aastal, kui lätlaste ja liivlaste röövsalgad Vaigas riisusid. Kümne aasta pärast olid eestlased vallutajatele allajäämas ja peale 1224. aasta ülestõusu mahasurumist jagati Vaigamaa Ordu ja Tartu piiskopi vahel. Vaigamaa põhjapoolne osa jäi Mõõgavendade Ordule, see osa, kuhu kuulus Kudina, jäi Tartu piiskopi valdustesse. 

Järgmiste aastasadade jooksul kannatas kohalik elanikkond korduvate Vene-Poola sõdade all. Suur osa inimesi oli tapetud ja paljud olid katku surnud. Tühjaks jäänud küladesse rändasid Rootsist ja Soomest uued elanikud. Kõige rohkem sisserändajaid oli just Tartu maakonda, 1638. aastal moodustasid sisserändajad 24,7% rahvastikust. Uute elanike seas oli palju soome käsitöölisi, mistõttu nimetas rahvas Kudinat ka Kudujate külaks. 

Kudina nimi on omapärane ega esine mujal Eestis. 

Rootsi aja lõpus laastasid maad suured ikalduse- ja näljahädad, millele järgnes ränk Põhjasõda. šermetjevi vägede röövkäigu ja Tartu vallutamise ajal hävitati nii Saare ja Kudina mõisad kui ka Maarja-Magdaleena kirik. Ümbruskonna taludest jäänud terveks vaid Vaidaveres Nolgu talu ja Kassemal Kustase talu. Sellest ajast on pärit ka Aruküla "Kirbu" talu maa peal olev "Rootsi sõja" matusepaik. Saare metsas asub "Rootsi kink", mis oma nime olevat saanud Rootsi sõjaaegsest peidupaigast. 

Vähegi korralikum elu võis alata alles peale rahu sõlmimist 1721. aastal. Peale seda ehitati lõplikult üles ka Saare ja Kudina mõisad ning 1727. aastal ka Maarja-Magdaleena kirik. 


19. sajand


1860 hakati looma valdasid, samal ajal loodi ka Kudina vald. Mõisate osatähtsus hakkas langema ja talusid hakati päriseks ostma. Toimus ka kohtukorraldus. Kudina valla peakohtunikuks valiti Vaidavere küla Kaasiku talu peremees Gustav Veski. Ta valiti ka kihelkonnakohtu kaasistujaks, mille istungeid peeti Luua mõisas selle mõisa omaniku von Oettingeni eesistumisel. Kudina vald oli juba vanast ajast kuulus oma paljude kohtuprotsessidega, mis kajastuvad ka vallakohtu protsessides, mida säilitatakse Eesti ajalooarhiivis. 

"Kuu veab valgust katustele, öö kui loodud patustele!" - ütlus Kudina vallast. 

Enne kui vallad pärast 1869. aasta seadust organiseeruda suutsid, tabas 1869. aastal tervet Eestit suur viljaikaldus ja nälg. Sellest ajast on pärit valdade magasiniaidad viljatagavara kogumiseks. Ka Kudinale ehitati magasiniait (mille varemetele ehitas kolhoos  hiljem töökojahoone). Tänu sellele jõuti paremini üle elada 1892. aasta suur viljaikaldus.  Eluraskused sundisid talupoegi endi eest seisma ja oma õigusi nõudma. Nii käis 1881. aastal Tartumaa Kudina valla Ilvese talu perepoeg Andres Tiido koos Carl Robert Jakobsoni ja teistega Riias, kus olid koos Eesti Põllumeeste Seltside saadikud I põllutöökongressil. Ka Kudina mehed saatsid oma märgukirja Riiga, milles nad valgustasid oma eluraskusi, mida põhjustas mõisnike ülemvõime. 

1895 ehitati Kudina mõisa uus peahoone. 


Kudina vana vallamaja asus Rahivere külas, maja on tänaseni alles. Tegevus endises Kudina vallamajas kestis kuni tsaariaja lõpuni 1917. aastal. siis hakati valdasid kokku liitma. Kudinat sai üks suuremaid valdu, mille piirid ulatusid Tartu - Maarja kihelkonna piirini. Valla keskuseks sai Maarja-Magdaleena. 


Esimene Eesti Vabariik


Oma osa võitluses Eesti vabariigi eest andsid ka Kudina valla mehed: Otto Annuk, Erich Rätsep, Hugo Makkar, Hugo Reinberg, Ludivg Lauriste, Karl Suimets jt. Nemad olid esimesed mehed, kes astusid Kuperjanovi poolt Puurmani mõisas loodavasse partisanide pataljoni. Peale nimetatud meeste võtsid Vabadussõjast Kudina meestest osa veel Pälson, August Must, August Laumäe, Oskar Kalm, Armin Kolberg, Jüri Jürimäe ja Aleksander Toots. Paljud Kudina valla mehed andsid oma elu vabaduse eest. Peale Vabadussõda jagati mõisamaad eeskätt vabadussõdalastele. Tekkisid esimesed asundustalud, talumajandus arenes jõudsasti, kuna riik andis mõisatest tasuta loomi ja pikaajalist madala protsendiga laenu. Tehti hulganisti maaparandustöid, aretati tõukarja ning paremaid põllukultuure; see kõik lõppes 20 aasta pärast Molotov-Ribbentropi paktiga, mis tõi kaasa küüditamised ja okupatsiooni. 


Kudina seltsielu


Kudina seltsielu sai alguse juba ärkamisajal. Käidi koos, mängiti ringmänge, lauldi ja tantsiti. Rahivere värsisepp-veskipoiss sepitses mitmesuguseid laule. Eriti levinud olid mitmekümnesalmilised laulud, nagu näiteks krahv Manteuffeli tütre Olga laul. Maarja-Magdaleena meeskoor, kus oli lauljaid ka Kudinalt, võttis osa esimesest üldlaulupeost 1869. aastal ja sai võistulaulus auhinnalise koha. Ajaleht "Olevik" kirjutas 27. oktoobril 1886. aastal: "Saare krahv kinkis 14 mänguriista Kudina lauljatele." Pärast nimetatud sündmust algas vilgas tegevus Maarja-Magdaleena koolimajas, kus käis mehi õpetamas ka David Otto Wirkhaus Väägverest. Gustav Peetsu sai selle pasunakoori juhatajaks, tegevus laienes ka Kudina suunas. 1922. aastal kui kaotati ära Vaidavere külakool ning toodi Kudinale (kuueklassiline algkool), hakkas siin tegutsema Kudina Põllumeeste Selts, mille asutajaliikmeks sai selle kooli juhataja Hugo Vadi. Ta hakkas juhtima ka Põllumeeste Seltsi segakoori, mis loodi samal aastal. Koor käis 1929. a. Tallinnas IX Üldlaulupeol, edaspidi võttis osa kõigist laulupidudest. Kudinas tegutses ka näitering, mida juhendas kohalik talumees Elmar Müllerson. Aktiivselt tegutses ka Kudina Perenaitse Selts, kaasates oma tegevusse ka naaberkülasid Maardla, Kassema jt. Korraldati pidusid, mille sissetulek laekus seltsi kassasse. Samuti korraldati käsitöökursusi, tehtud tööd müüdi loterii korras. Seltsielu hoogustus üha enam ja 1936. aastal ostis Perenaiste Selts endale puhkpillid, tegutsema hakkas Kudina Puhkpilliorkester, mida juhatas Johannes Kivi. Orkestrantideks olid kohalikud pillimehed: Feliks Rästa, Rudolf Taniloo, Arno Arst, Arno Ots, Valter Ots, Johannes Ots, Franz Otsa, Rudolf Epler, Martin Nurk.

Esimene rehepeksuühistu Eestis asutati Kudina vallas Kõrenduse külas. Põllumeeste Seltsil oli suur raamatukogu, mida haldas koolijuhataja Hugo Vadi (sünd. 1895 - surnud venemaa vangilaagris). Ta oli väsimatu seltsielu edasiviija. 


1940 kui Eesti Vabariik venelaste poolt okupeeriti, keelati ära seltside tegevus ja seltside varad natsionaliseeriti. Hävitati hinnaline Põllumajanduse Seltsi raamatukogu. 


Sõja aastad


22. juulil 1941 kuulutas Saksamaa Venemaale sõja, algas mobilatsioon, mis viis paljud Kudina mehed sõtta: Oskar Käämer, Eduard Hiiesalu, Vello Randoja, Ants Mägi jpt. Neist ei näinud keegi enam kodumaad.

Juulikuu alguses samal aastal sooritati hävituspataljoni poolt Kudina vallamajas inimsusevastased kuriteod. "Süüdlasi" juhatasid kätte kohalikud aktivistid, üks neist oli Kudina mees, keda kohalikud kutsusid Soo Kolliks. Kommunistide käe käbi hukkusid Kudina meestest Elmar Kool, Ludvig Kool, August Tamm, Karl Tamm, Kaljo Värnomasing, Karl Värnomasing ja Selma Rätsep, keda piinati julmalt et ta annaks välja oma mehe Erich Rätsepa, kes varjas end Saare metsas. Paljud talud Kudina vallas jäid mõrvade tagajärjel tühjaks. 


22. juulil 1941 toimus Kudina lahing. Taganev vene väeüksus jäi pidama Kudina mõisa, samal ajal oli juba kaks saksa luuremeest pargis, et uurida venelaste formeeringut. Sakslased tungisid peale motoriseeritud väeosana, mistõttu neil kaotusi ei olnud peale ühe ohvitseri, kes haavatud vene sõduri kuuli läbi langes. Venelastel aga oli suuri kaotusi ja nende langenutele püstitati 1956. aastal Kudina parki kolmest skulptuurist koosnev omapärane mälestusmärk, mille autor on Endel Taniloo. Kudina lahingus põlesid ära Kudina koolimaja puusara ja endised vanad mõisahooned, kus elas Eesti Vabadussõja leitnant Erich Rätsep. Ka üks eraisik nimega Turk sai lahingumöllus surma. Sõda kestis edasi, saksa väed vallutasid Venemaa avarusi. Nüüd mobiliseeris sakslane eesti poisse sõjaväkke. Ka Kudina emad ootasid oma poegadelt kirju idarindelt ja mujalt. 

Kui 1944. aastal lagunes Leningradi rinne ja saksa väed taganesid, suleti kõik Eesti koolid. Ka Kudina koolimajja tuli saksa väeüksus sisse. Väeüksusel olid lahingukoerad, kelle tarvis seati sisse väliköögid. Kudina küla pommitamise ajal sai üks külaelanik Hiie talust surma. Sõja lõpp ei toonud soovitud vabadust, vaid uue vene okupatsiooni koos küüditamiste ja natsionaliseerimistega. 


Elu kolhoolis 


Alguses oli igas külas oma kolhoos. Kudinal tuldi kokku Tähe talu suurde tuppa ja sunniti inimesi kolhoosi astumise avaldusi kirjutama. Paljud olid vastu, kuid kohal olid ka Kudina valla mehed ja üks neist pidas kokkutulnutele julgustava kõne, milles rääkis, et nüüd kus kulakud kui bandiitide toetajad on küüditatud, on meil kergem ellu viia partei ja valitsuse otsuseid, me võime nüüd kedagi kartmata kolhoosi astuda. Rahvas oli ära hirmutatud ja nii asutati Kudinal esimene kolhoos. Kolhoosile pandi nimeks "Punane Koit". Esimeheks valiti Ülo Kivisikk ja arveametnikuks Toomas Jõgi. Väikesed kolhoosid kestsid vaid paar aastat ja 1951. aastal ühinesid need kolhoosid "Uus Tee" kolhooliks, mile keskus asus endises Makkari majas. Esimesed kolhoosiaastad olid eriti rasked, kuna küüditamise tõttu olid nüüd külad pooltühjad. 1952. aasta sügis oli väga vihmane ja külm, Kudina Uue Tee kolhoosis jäid suured kartulipõllud lume alla, samuti jäi vili koristamata. Palju loomi hukkus nälja tõttu, hobused seisid tallis köite abil jalul. Koolilapsi sunniti talvel metsa kuuseoksi koguma, mida siis loomadele söödeti, et neil kuidagi hinge sees hoida. Inimesed aga ei saanud oma töö eest kopikatki raha, ainult normipäeva eest anti mõnisada grammi viljateri. Suur ränne toimus maalt linnadesse, tööjõulisi inimesi jäi maale üha vähem. 

Kuigi aastad olid rasked, jätkasid kolhoosid tööd. Karjafarmis töötasid sellised tublid mehed nagu Jüri Jürimäe ja Ottomar Jürgenson, kes täitsid ka vet. velskri ülesandeid. Elu kolhoosis hakkas aegamisi paranema. 1970. aastal liitus Kudina "Uus Tee" kolhoos suureks "Kevade" kolhoosiks, mis tegutses kuni 1992. aastani. Peale ühinemist paranes majanduslik olukord tuntavalt. Võimaluse piires tegeleti ka kultuuri ja spordiga. Viimane hakkas hoogsalt edenema kui kolhoosi esimeheks sai noor ja ettevõtlik Viljar Karo. Klubitööd hakkas juhtima Elmot Abel. Tekkis näitering, rahvatantsuring, ansamblid ja Kudina orkester Otto Tamme juhatusel. Ühinesid Järve, Kudina ja Palamuse pasunapoisid. Kaasa lõid ka Kudina 8-klassilise kooli õpetajad, toimus rohkesti kultuuriüritusi. Klubil oli oma muusikaansambel, kuhu kuulusid mängijad Elmot Abel, Ain Rannat, Paul Pall, Enn Allikas ja Enn Mõttus. Laulusolistidena esinesid Jüri Arusoo ja Katrin Kolk. Tegutsesid nais- ja meesansamblid. Kudina oli kuulus oma sportlastega - maadleja Lui Kivisikk, tõstjad Aksel Kalda ja Leopold Ellisson. Neid oli juhendamas käinud omaaegne eesti spordikuulsus Juhan Tigane. Ei saa mainimata jätta kuulsaid ratsavõistlusi Matsi metsas, Kudina pargis ja mujal. Kohalikud ratsasportlased olid Evi Enno, Peeter Lalin, Arnold Lehtoja ja Ülo Lõhmus. Evi Enno osales vabariiklikel võistlustel ja saavutas auhinnalisi kohti. Märkimist väärib veel Kudina Tuletõrje Ühing oma tegevusega. 


Laulev revolutsioon


1989. aasta Balti-ketist võtsid osa ka Kudina inimesed, kellele oli ette nähtud kell 19.00 olla keti ühe väikese lülina 8km Türilt läbi rivis. Jõudsime kella seitsmeks Türile, autosid oli nii tihedalt täis, et edasisõit oli võimatu. Kirikukellad lõid, läbisõitva rongi juht andis pika, pika sireeni ja Tõnis Mägi laulis hingestavalt "Koitu". 

Anti edasi parool - Vabadust! - Vabadust! - Vabadust! See oli meelikütkestav sündmus, rahvas oli ülevas meeleolus, lauldi isamaalisi laule, lipud lehvisid ja õhus tiirutas helikopter, filmides Balti ketti: Tallinn-Riia-Vilnius. Algas uus aeg. 


Jutustusi vanematelt inimestelt Kudinast ja selle ümbrusest


Paastu-Maarjapäeval, 25. märtsil, pühapäeval oli väga soe kevadine ilm. Kudina inimesed läksid õhukeste riietega Maarja-Magdaleena kirikusse. Sel ajal kui kirikus jutlus toimus, pöördus tuul põhja ja hakkas tihedalt lund sadama ning ilm läks väga külmaks. Nüüd oli kirikulistel tegemist, et koju saada. Kirikulised laenanud endale Kassema külast sooje riideid ja mõned jäänud isegi sinna öömajale, paljud olid aga külmetunud ning hiljem haigeks jäänuvad. Kudina mõisa kari ei olevat saanud järve äärde jooma minna, olid seal laudas joomata karjunud. Inimesed ütlesid selle kohta: "Vaat kui palju pahandust meile "Maarjatont" tegi!" - jutustanud Liina Kool, sünd. 1879. aastal.


Olin siis kuueteistkümne aastane noor tüdruk kui käisin Kudina mõisa uue häärberi ehitajatele mune müümas. Parajasti tehti raudkeerdtreppi, osad olid Saksamaalt kohale toodud ja ehitusmehed panid seda kokku. - jutustas Liina Kool


Minu ema Anna Kõrve teenis mõnda aega Kudinal mõisaproua toatüdrukuna. Juba esimesel päeval proua tuba koristades leidnud ta toapõrandalt kümnerublalise kuldmündi. Ema oli selle asetanud proua peeglilauale. Teisel päeval oli proua selle talle kinkinud, et ta osutuks ausaks tüdrukuks. See oli rohkem kui tema mitme kuu teenistus. Selliste võtetega kontrolliti teenijate ausust. - jutustas Jenny Täht, sünd. 1891. aastal. 

 


Allikad: Juta Ruus "Kudding 550", Palamuse Vallavalitsus.